Nohik õpib ujuma (osa 1)

Andestage, kallid lugejad, hälbin korra olmelistest teemadest ning raiskan minuti või paar teie väärtuslikust elust rääkides üht-teist vähem teistesse korterielanikesse ning rohkem ainuüksi minusse puutuvast.

Et siis, nagu inimesed, kes mind tunnevad, teavad, on mul olnud veega alati *kerge* probleem. Et mitte öelda mingi pehmem vorm hüdrofoobiast. Kuna elus on nii või naapidi olnud juba aasta aega rohkem ja vähem pöördelisi hetki, tundus õige moment vabaneda mõndadest mu elu siiani mõjutanud painetest. Otsus nr 1: kolida Tallinnast minema. Otsus nr 2: saada üle veehirmust.

Kui esimesega korras, siis juhtuski, et sai end Aura keskuse täiskasvanute ujumiskursustele kirja pandud. (Ja kui eelmisel korral, mil oli esimene tund, läks kõrist alla nii liitri jagu vett, siis sel korral sain mõned asjad juba käppa.)

No ja nüüd oleks vist mõistlik kokku võtta vastu võetud otsuste juba selgunud tulemid. Tulem nr 1: vabanemine 23 aastat kestnud unetusest. Tulem nr 2 -- ja selleks ma kirjutangi --: olen suuteline ilma abivahenditeta (milleks sel korral olid vesiaeroobika hantilid, hehe) vee peal püsima. Väike asi, arvate? No ega ikka ei ole küll!